Roosteitk

œle vete, ìle kìlmav¤reluste
œle maa, ìle vererooste
œle taeva, ìle laanehììdest
œle tule, hirmust enda ees

Hingepeegel, valgus l¤bi rinna
P¤iksekahkjus su v¤rvim¤ngu s¤ras
Tuhat aastat kalkusega sur'tud
Sånu vormi såna enda p¤rast

M¤damaigulised silmad
Laukahångul naerusuu
Lihtatuumast naha pinnal' vale
Tormiendest kalbe hinguspale

œle vete maa, mis ahnelt neelab
Tåde v¤ljast, mitte seest
œle taeva tuli tukis håågub
Tasahilju peletab silmilt eest
Hirmu enda ees

Piisakaupa ìles mullapinnast
Vabad meelelt, vabad sisevimmast
Murukamar ìlekohut k¤tkeb
P¤rlipiisku, langend p¤rleid taga itkeb
Roosteitkul!